Tekstiil ei ole prügi: Auli kutsub mõtlema ja muutma
Loo autor: Karin Nipper
Iga tõeliselt inspireeriv inimhuvilugu saab alguse sellest, et keegi jääb silma – mitte ainult oma tegude, vaid ka siira kire ja pühendumusega. Just selline inimene on Auli Vägi looja. Tema silmad säravad, kui ta räägib tekstiiliprügist – valdkonnast, millest on saanud naise südameasi ja igapäevatöö.
Aulit kuulates tekkis mul tunne, et kui igas Eesti maakonnas leiduks temasugune hingega tegutseja, võiks meie väike riik olla eeskujuks kogu maailmale. Tema pühendumus ja kirg näitavad, kui palju suudab muuta üks inimene, kelle jaoks hoolimine pole lihtsalt sõnakõlks.
Millal ja miks sai tekstiilijäätmete teema sinu jaoks isiklikult oluliseks?
Teema sai isiklikuks siis, kui taipasin, kui kiiresti ja vaikides meie igapäevaelu loob jääke, mis kaotavad oma tähenduse enne, kui saavad võimaluse tähenduslikuks saada. Õppisin õigusteadust, kuid mind tõmbas rohkem elu nähtamatute süsteemide poole. Pärast esimese lapse, Vägi, sünnitamist mul sellest kõigest enam pääsu polnud. Elu lükkas riidehunnikusse, siis kui koperdasin ühe huvitava ahela otsa siin Eestis, kus teise ringi poed enda müümata jäänud asju põldudel põletasid.
Kuidas aitab sinu ettevõtmine Vägi vähendada tekstiiliprügi probleemi Eestis?
Proovime ringlusesse saata kõik, mis hävitamisele mõeldud. Alates tavalistest teiseringi müümata jäänud rõivastest kuni tootmisjääkideni — kõik saab uue elu. Loon koostöös ettevõtetega tooteid, mida saab parandada, ümber kujundada ja tagasi ringlusse suunata. Oluline roll on ka harimisel ja kaasamisel — eriti noorte ja erivajadustega inimeste näol.
Milline on praegune olukord jäätmejaamades ning kuidas hindad Eesti inimeste suhet rõivaste ja nende kasutusajaga?
Praegu on süsteem ebaühtlane. Paljud jäätmejaamad ei võta tekstiili üldse vastu või suunavad selle põletusse. Mõned jäätmejaamad, mis tekstiili vastu võtavad hoiustavad neid lageda taeva all ja vihma käes.
Inimeste suhe rõivastesse on ajapikku muutunud — paljud ostavad odavalt ja palju, mõtlemata materjali väärtusele või taustale. Kuid samas on kasvamas ka teadlikum kogukond, kes otsib alternatiive ja väärtustab parandamist ning ringlust.
Kas Eesti ettevõtted ja kogukonnad teevad sinu hinnangul piisavalt koostööd tekstiilijäätmete vähendamiseks?
Mitte veel. On väga häid näiteid ja kasvavat huvi, kuid süsteemset koostööd napib. Sageli ollakse erinevates faasides ega nähta tervikpilti. Väikeettevõtted ja kogukonnad on tihti paindlikumad ja loovamad, kuid vajavad rohkem tuge ja koordineerimist.
Kuidas saaksid kohalikud omavalitsused, ettevõtted ja kogukonnad veelgi paremini toetada tekstiilijäätmete kogumist ja ringlussevõttu?
Isiklikust seisukohast – nad võiksid toetada ukselt-uksele kogumissüsteeme (nagu mu Tekstiilitakso), korraldada piirkondlikke kampaaniaid, luua ja toetada väärinduskeskusi ning kaasata kohalikke elanikke sorteerimisse ja loovasse taaskasutusse. Samuti võiksid nad toetada kogukondlikke paranduspunkte ja töötubasid, mis annavad inimestele oskused ja julguse oma riideid parandada või ümber teha.
Kas Eestis on praegu piisavalt võimalusi ja taristut, et tekstiilijäätmed tõepoolest ringlusse suunata või on siin veel arenguruumi?
Arenguruumi on tohutult. Taristu on killustatud ja ei toeta veel täiemahulist väärindamist. On vaja investeeringuid kogumisse, sorteerimisse ja eriti just kohalikku ümbertöötlemisse — nii mehaanilises kui ka loovas mõttes.
Kuidas hindad tekstiiliprügi teemal tehtavat teavitustööd ja läbipaistvust – kas sellest piisab?
Teavitustööd on vähe ja see on sageli liiga üldine. Inimesed ei tea kuhu ja miks viia oma vanad riided. Nad ei näe, mis nendega edasi saab ning seetõttu ei teki ka vastutustunnet.
Läbipaistvus kogu tarneahelas, sealhulgas teise ringi sektoris, on väga oluline.
Mis sind inspireerib ja motiveerib seda tööd jätkama, kui olukord on keeruline?
Inspireerib võimalus siduda ilu, eetika ja ühiskondlik mõju üheks tervikuks. Muidugi inimesed, eriti need, kelle jaoks see töö on uus algus või võimalus olla osa millestki suuremast. Iga päästetud riidetükk, iga õmmeldud ussike, iga rõõmus silmapaar on kinnitus, et loome midagi olulist.
Milline oleks Ssinu ideaalses maailmas olukord Eestis tekstiiliprügiga ning milliseid muutusi sooviksid selles vallas näha?
Igas kohalikus omavalitsuses oleks vähemalt üks väärinduskeskus, inimestel oleks ligipääs parandusteenustele, ja tekstiili ei nähtaks enam prügina, vaid ressursina. Koolides õpetataks materjalide tundmist ja parandamist, ning seadusandlus soosiks ringlust ja vastutust.
Kui saaksid anda kõigile Eesti inimestele ühe lihtsa soovituse, kuidas igaüks meist saaks tekstiilijäätmete vähendamisele kaasa aidata, mis see oleks?
Küsi enne ostmist: Millest see tehtud on? Kes selle tegi? Kas see kestab? Kas ma hoolin selle loost? Kui vastus on „ei“, siis jäta see ost tegemata. Ja kui midagi katki läheb — proovi seda enne äraviskamist parandada või jagada.
Auli tegemisi saad jälgida:
Ühest entusiastlikust tegutsejast ei piisa – jätkusuutlik muutus vajab laiemat koostööd nii ettevõtete kui ka maakondade vahel. Samuti on oluline mõista, et tarbijaid on alati rohkem kui neid, kes jäätmeid töötlevad– seetõttu ei saa me jääda lootma vaid üksikute inimeste pingutustele.
Ainult ühiselt tegutsedes saame muuta süsteemi nii, et tekstiilijäätmed ei oleks enam tuuleveskitega võitlemine, vaid lahendatav probleem.
Kasulikku
