Naised, rohepööre ja ökofeminism: Miks meie hääl on looduse hääl?
Autor: Eva Tamm
Kontakt: eva.tamm30@gmail.com
Kui vaatan maailma 45-aastase naise, feministi ja õudusfilmi fänni pilguga, näen selgelt: naised on kliimamuutuse vastases võitluses esirinnas. See pole juhus, vaidon ajalooliste mustrite, ühiskondlike ootuste ja naiste endi teadliku valiku tulemus. Veelgi enam, ökofeminismi ajalugu ja naiste loodud öko-horror-filmide üha suurem populaarsus näitavad, kuidas naised seovad loodushoiu ja naiste õiguste eest seismise üheks võimsaks liikumiseks.
Isiklik vaade: vaikusest tegudeni
Teismeeast mäletan, et keskkonnateemadest ja naiste õigustest räägiti meie koolis harva. Need tulid jutuks vaid mõnes võõrkeele tunnis, kus teemadeks olid näiteks prügi sorteerimine või naiste kohustuslikud pearätikud mõnes kultuuris. See ajas mind alati ärevile – tundsin, et tahan tulevikus nende ebaõigluste vastu võidelda. Unistasin staariks saamisest, sest uskusin, et kuulsana saan rääkida ebaõiglusest maailmas ja midagi muuta. Elu viis mind küll arheoloogiat ja usuteadust õppima, kuid armastus filmikunsti ja eriti õudusfilmide vastu jäi. Viimastel aastatel olen taas hakanud mõtlema, kuidas ühendada oma kirg looduse, naiste õiguste ja filmikunsti vastu.
Ökofeminismi juured ja tähendus
Ökofeminism sündis 1970.–1980. aastatel arusaamisest, et looduse ekspluateerimine ja naiste rõhumine on omavahel seotud. Patriarhaalne maailmavaade on ajalooliselt käsitlenud nii loodust kui ka naisi kui ressursse, mida võib kasutada, kontrollida ja allutada. Ökofeministid rõhutavad, et naised on igapäevase toimetuleku kaudu loodusega tihedalt seotud ning neil on unikaalne teadmistepagas, mida kapitalistlik ja patriarhaalne süsteem sageli ei tunnista ega väärtusta.
Need teadmised pole pelgalt müstilised või spirituaalsed, vaid väga praktilised: naised on paljudes kogukondades peamised toidutootjad, vee ja küttepuude hankijad ning majapidamise eest vastutajad. Kui loodus kannatab, kannatavad naised esimesena ja kõige rohkem. Samas on just nemad need, kes otsivad ja rakendavad jätkusuutlikke lahendusi – olgu see siis prügi sorteerimine, energiasäästlike valikute tegemine või kogukondade juhtimine.
Miks on naised rohepöörde eestvedajad?
Uuringud kinnitavad, et naised kahjustavad keskkonda vähem kui mehed ja on rohkem valmis tegema rohelisi valikuid. Selle põhjuseks on nii sotsialiseerimine (altruismi, hoolivuse ja vastutustunde rõhutamine) kui ka praktilised asjaolud: naised tajuvad riske teravamalt ja neil on tihti rohkem kaotada, kui loodusvarad ammenduvad.
Kliimamuutuste vastased liikumised, nagu Fridays for Future, on saanud tuntuks paljuski tänu naissoost eestvedajatele: Greta Thunberg, Luisa Neubauer, Anouna de Wever, Kristin Siil, Kertu Birgit Anton jpt. Naiste osalus pole juhuslik, vaid tuleneb sellest, et rohujuuretasandi liikumised on avatud, horisontaalsed ja võimaldavad naistel oma häält kuuldavaks teha patriarhaalsete struktuuride tõketeta.
Kliimamuutused ja naiste õigused – lahutamatud teemad
On paradoksaalne ja ebaõiglane, et kuigi naised on kliimamuutustes vähem süüdi , mõjutavad nende tagajärjed naisi rohkem. Eriti globaalses lõunas, kus naised sõltuvad otseselt loodusest, muudab kliimamuutus nende elu veelgi haavatavamaks: vee- ja toidupuudus, metsade hävimine, ränne ja sooline vägivald sagenevad. Kui naiste õigused on ohus, on ohus ka kogukondade jätkusuutlikkus.
Seetõttu on oluline, et naised oleks otsustustasandil võrdselt esindatud – nii poliitikas kui ka kogukondades. Naiste teadmised ja kogemused on asendamatud, kui tahame leida tõeliselt jätkusuutlikke lahendusi.
Ökohorror – naiste pilk looduse ja patriarhaadi konfliktile
Olles õudusfilmi fänn, näen selgelt, kuidas öko-horror kui žanr annab naistele võimaluse väljendada oma hirme, lootusi ja viha looduse hävitamise ning naiste rõhumise vastu. Viimastel aastatel on esile kerkinud mitmeid naiste loodud või naiskangelastega öko-horror-filme, mis seovad omavahel looduse kättemaksu ja patriarhaadi kriitika.
Näiteks film Spoor (2017) on mulle eriti südamelähedane. Selle keskmes on vanem naine, kes on hüljanud “õige” naise rolli ja püüab kaitsta loodust ning loomi kohaliku kogukonna ja võimude poolt heaks kiidetud küttimise eest. Poolas süüdistati filmi isegi “ökoterrorismis” ja “anti-kristluses”, sest see näitab, et naised võivad olla looduse eestkõnelejad ka siis, kui see tähendab vastuhakku ühiskondlikele normidele. Just selline mässumeelsus ja julgus ongi see, mida tänapäeva maailm vajab.
Samuti Mother! (2017), kus loodus ja naine on paralleelselt allutatud ning ekspluateeritud, või Woman at War (2018), kus naine võitleb üksinda tööstusliku hävingu vastu. Need filmid annavad hääle naistele, kes ei lepi vaikimisega, vaid seisavad looduse ja õigluse eest.
Isiklik peegeldus: miks just naised?
Minu jaoks on see kõik väga isiklik. Olen kogu elu tundnud, et ühiskond ootab naistelt vaikimist ja leppimist, olgu see siis kodus, tööl või loodust kaitstes. Kuid just see kogemus – olla alahinnatud, nähtamatu, kuid samas vastutav – on andnud naistele jõu ja motivatsiooni olla muutuste eestvedajateks. Me teame, mida tähendab hoolida, hoida ja seista millegi eest, mis on suurem kui meie ise.
Naiste loodud öko-horror-filmid annavad sellele kogemusele kunstilise kuju. Need filmid ei räägi ainult hirmust, vaid ka lootusest ja vastupanust. Näiteks Spoor’i peategelane ei lepi enam vaikimisega – ta mässab, sest teab, et looduse hävitamine on ka tema enda häving. See on sõnum, mis kõlab minu jaoks väga isiklikult: kui naised tõusevad looduse kaitseks, kaitsevad nad ka iseennast ja oma tulevikku.
Nüüd on minu unistus leida oma hääl, luua oma ruum ühiskonnas, seada kahtluse alla normid ning muuta kuuldavaks ka teiste marginaliseeritud gruppide hääled – nii valjult, et neid ei saaks enam kunagi ignoreerida.
Kokkuvõte: naiste hääl on looduse hääl
Naised on rohepöörde ja keskkonnakaitse esirinnas, sest neil on ajalooline ja isiklik kogemus olla nii looduse kui ka kogukondade hoidjad. Ökofeminism ja naiste loodud öko-horror-filmid näitavad, kui tihedalt on seotud naiste õigused ja looduse kaitse. Kui me tahame, et maailm oleks õiglasem ja jätkusuutlikum, peame kuulama naisi – nende teadmisi, kogemusi ja häält.
Pärast teismeiga ei tahtnud ma enam olla filmistaar, vaid aktiivne osa sellest muutusest – rääkida, kirjutada, filmida ja seista looduse ning naiste õiguste eest. Sest kui meie, naised, vaikime, kaotab hääle ka loodus. Ja seda ei tohi me lubada.
Naiste hääl on looduse hääl. Kui meie seisame, seisab ka maailm.
