Jooks kiirmoe maratonil: kuidas väljuda nõiaringist?
Loo autor: Mari-Riin Paavo
Tiitel: MTÜ Fashion Revolution Estonia vabatahtlik
Email: maririinpaavo@gmail.com
Tõsiasi, et moetööstuse osakaal kliimaprobleemides on oluliselt kõrgem, kui näiteks lennundusel, tuleb paljudele endiselt üllatusena. ÜRO Keskkonnaprogrammi andmetel on moetööstus suuruselt teisel kohal vee tarbimises ning “vastutab” ligikaudu 10% globaalse süsinikuheite eest (Earth.Org 2025). Ehk rohkem kui rahvusvahelised lennud ja meretransport kokku! Kes vastutab? Olen viimased aastad toimetanud maailma suurima moeaktivismi, Fashion Revolution, liikumises ning tunnen, et moetööstust võib täna kõrvutada jooksulindil jooksmisega. See on lõputu võidujooks, mida me ei võida, kui me ei muuda oma suhtumist riietesse. Meie ületarbimine hoiab seda jooksulinti pöörlemas üha kiiremini ja suurema hinnaga, mida maksame puhtama vee, parema õhu ja inimväärsete töötingimuste arvelt.
Kui mõistsin, et moetööstus saastab keskkonda rohkem kui lennundus, olin šokeeritud. Kuidas on see võimalik? Räägime lendamisest kui suurest kliimapatust, samal ajal kui meie kapid on pungil odavatest rõivastest. Mida mina tarbijana teha saan? Alustasin oma teekonda Fashion Revolutioni vabatahtlikuna, kui olin äsja saanud emaks ning kehadimensioonide muutumise tõttu olin sunnitud pea kogu oma garderoobi ümber kujundama. Muutunud oli mu keha, mu mugavuspiir ja mõtlemine riietest. Suures koguses riietest loobumine ja uute hankimine tekitas palju küsimusi ja muret: miks mul nii palju riideid vaja oli? Üks asi viis teiseni ning otsingute käigus jõudsin moeaktivismini ehk minu loo võib lühidalt kokku võtta: paranev ostusõltlane kasvatas end ümber maailmaparandajaks. Mida rohkem end rõivatööstuse ja sellega seonduvate kliimaprobleemidega kurssi viisin, seda enam märkasin enda ümber toimuvat tarbimismaratoni ja mõtlesin -kui ma ei saa täna mõjutada suurkorporatsioonide toimimist, siis proovin vähemalt mõjutada üksikuid inimesi, üks samm korraga.
Mis toidab moetööstuse jooksulinti?
Kui rändame ajas tagasi ning vaatleme rõiva eluiga eelmise sajandi alguses, näeme suurt erinevust võrreldes praegusega nii tootmise kui ka tarbimise osas. Rõivaid toodeti aeglasemalt, õmbleja amet oli oluline ning vajadus riiete järgi oli dikteeritud ilmastikust ja aastaaegade vaheldumisest. Pärast tööstusühiskonna hüppelist arengut ja tootmiste liikumist Aasiasse, vuravad kiirmoe brändide poodidesse igal nädalal kümned tuhanded uued tooted. Varasem vajaduspõhine tootmine on asendunud (vähemalt) 52 uue kollektsiooniga aastas.
Ainuüksi viimase kahekümne aasta lõikes saab öelda, et tootmine on kasvanud hüppeliselt. Aastaks 2023 tootsid kiirmoebrändid kaks korda sama palju kui aastal 2000 (Earth.Org 2023).On ilmselge, et rõivatööstuse tootmiskogused on ammu ületanud vajaduspõhisuse ja mõistlikkuse piiri. Ei tohi ka unustada, et riideeseme elu ei saa otsa hetkel, kui kandja otsustab sellest loobuda. Ese ei kao maagiliselt mitte kuhugi, vaid halvimal juhul leiab tee põletamisele või prügimäele.
Vaidlesin kord ühe tuttavaga, kes oli veendunud, et süüdi on tootja ning toimemehhanisme peab esmalt muutma just bränd. Olin ühelt poolt nõus ja teisalt hämmingus – kas tarbijal ei lasu mingit vastutust? Kas mitte iga ostuga ei hääleta tarbija selle poolt, mida on vaja juurde toota? Kui kulutame poes raha, on see ettevõttele kindel märk: siin on nõudlus, siin toodame juurde. Nõiaring, milles pole ainuisikuliselt süüdi ükski osapool , aga keegi otsustavat sammu teha ei taha. Võiks öelda et rõivatööstus on tarbimisühiskonna igiliikur. Seni kuni oleme kollektiivselt seisukohal, et inimene võiks avalikus kohas riideid kanda, puudutab rõivatööstuse mure meid kõiki.
Väide, et “mind ei huvita mood” pole vabandusena pädev, sest mingi otsuse ajel oleme endale riided selga valinud. Rõivatööstuse mõjud kliimale ja ka inimväärsele elule ei ole ammu enam moeküsimused. Meie vanemad olid suutelised riietuma vajaduspõhiselt, täna ostleme emotsiooni ajel. Jah, võiks ju vaielda, et riiete kandmine on lisaks praktilisele keha katmisele ka eneseväljenduse viis ning miks mitte, ka kunst. Ka mulle meeldib hästi riides käia, kanda oma rõivaid naudinguga ning tunda end ilusana. Sellegipoolest olen seisukohal, et eneseväljendus ja riiete nautimine ei tohiks tugineda alamakstud tööjõul ning ülekoormatud keskkonnal. Miks oleme endiselt selle lõhkise küna ees ega taha muutusi teha?
Sotsiaalmeedia kulutuli
Täna toetab kiirmoe ületootmist ja ületarbimist reklaami liikumine kiiremale platvormile, sotsiaalmeediasse. Üha uuenev ning kasvav sisu, massiline mõjuisikute kasutamine, kiirelt ja kergelt ning meile peaaegu nähtamatult esitatud reklaam ärgitab tarbijat janunema uue eseme järele kiiremini, kui vaja. Olen isegi avastanud end suure üllatusega istumas, telefon käes ja ekraanil lahti järjekordne e-pood, kuigi avasin telefoni vaid sõnumile vastamiseks. Nii on tekkinud pidev ostlemise ring, kus eile tehtud ostud on tänaseks moest läinud ning uue hankimine on vaid mõne kliki kaugusel. Uue talvejope ostmiseks ei pea enam ette võtma kaubanduskeskuse külastust, sest sobivad värvid ja suurused võib tellida pakiga koju ning ebasobiva kauba tagastada.
Aina enam jääb kõrvu ka ostlemisel kasutatav vabandus: “kui mulle ei sobi, panen Yagasse müüki või viin Uuskasutuskeskusesse”. On tänuväärne, et Eestis on nii palju võimalusi ostelda teisel ringil ning mugavaid platvorme, kus oma riided ja muud esemed edasi elama saata. Küll aga ei saa ma absoluutselt nõustuda, et lubadus ese teisele ringile saata, oleks lunastus tehtud ostu eest. On tekkinud illusioon, et oma vaevalt kord või paar kantud eseme teisele ringile suunamine on õilis tegu. Karm tõde on see, et ka teise ringi poed upuvad riietesse. Me lihtsalt liigutame probleemi ühelt riiulilt teisele.
Aitab targutamisest, mida ma teha saan?
“Moetööstus on suur kliimakoll, ja siis?” küsib nüüd lugeja. Siin on kolm ülilihtsat põhimõtet, mida oma riidekapi suhtes ette võtta, et kujundada jätkusuutlikumaid tarbimisharjumusi.
- Väärtusta olemasolevat – hoia ja hoolda oma olemasolevaid rõivaid, et nende eluiga oleks võimalikult pikk. Rõivaste õige hooldus, pesemisjuhiste järgimine ning parandamine on pika ja korraliku rõiva eluea alus. Kui tunned väsimust, saada mõned esemed kandmispuhkusele, aga ära jookse neid kohe asendama.
- Parim ost on see, mille sa tegemata jätad – iga järgneva ostu puhul hinda olukorda, kas ostad emotsiooni või vajaduse tõttu.
- Kui ostad, siis tee eelnevalt kodutööd brändi osas, uuri materjale ja võimalike jätkusuutlikumaid alternatiive. Osta teiselt ringilt ja ära heitu, kui teise ringi valikust kohe õiget ei leia. Oleme harjunud kiirete lahendustega, aga näiteks Yaga platvormil leidub tõesti palju tooteid, sinu vaev on lihtsalt vajalik ese nende seast üles leida.
Esmapilgul võib moetööstuse osakaal kliimaprobleemides tunduda marginaalne, kuid tegelikkuses mõjutab meie rõivavalik keskkonda mitmel eri moel. Jätkusuutlik moetööstuse toetamiseks, ei tule meil teha muud, kui armastada, väärtustada ja hooldada oma olemasolevaid rõivaid ning iga järgnevat ostu põhjalikult kaaluda. Iga kord, kui jätame ostu tegemata, parandame rebenenud varruka või soetame eetiliselt ja jätkusuutlikult loodud moodi, anname hääle kestlikuma tuleviku kasuks. Ära jäta oma häält kiirmoeketi jooksulindile.
Viited
Earth.Org. (2023) Statistics About Fast Fashion Waste. https://earth.org/statistics-about-fast-fashion-waste/ (vaadatud 13.05.2025)
Earth.Org. (2025) The Environmental Impact of Fast Fashion, Explained. https://earth.org/fast-fashions-detrimental-effect-on-the-environment/ (vaadatud 13.05.2025)
