Intervjuu Olga Voronkovaga: “Oluline on mitte mööda minna.”
Autor: Sofja Homjakova
Email: sofjahomjakova@gmail.com
Maailma Maapäeva raames pälvis EENA Narva klubi tänavu erilise tunnustuse – aunimetuse „Roheline vabatahtlik 2025“ sai Olga Voronkova. See auhind anti talle siira pühendumuse, hoolivuse ning aktiivse ja järjekindla panuse eest loomade heaolu ja keskkonnakaitse edendamisse.
Olga tegevus ei piirdu ainult heategudega – ta ühendab kogukonda, ärgitab märkama ja hoolima, inspireerib tegutsema. Tema lugu on ehe näide sellest, kuidas igaüks meist saab muuta maailma rohelisemaks ja südamlikumaks.
Vahetult pärast autasustamist vestles temaga EENA Narva klubi juhtkonna liige Sofja Homjakova. Vestlus toimus projekti „Roheline saadik“ raames, mille eesmärk on tõsta esile neid, kes oma igapäevase tegevusega kujundavad hoolivamat ja jätkusuutlikumat ühiskonda.
Loe altpoolt, mida jagas Olga oma teekonnast, inspiratsioonist ja usust headusesse.
Narvas tuntakse Olgat mitte ainult kui andekat spetsialisti — Astri Keskuse ja Fama Keskuse turundusdirektorit — vaid ka kui inimest, kelle süda on avatud, täis soojust, tähelepanu ja hoolivust. Olga Voronkova on abivalmis, aktiivne ja energiline inimene, kelle jaoks teiste aitamine — olgu need loomad või inimesed — on saanud elu lahutamatuks osaks.
Alates konnade päästmisest maanteel kuni varjupaikade toetuseks korraldatud kampaaniateni, alates abist mitmelapselistele peredele kuni keskkonnaalgatusteni — kõik, millega Olga tegeleb, on täis siirust ja armastust elu vastu. Intervjuus räägib ta oma missioonist, inspiratsiooniallikatest ja usust, et igaüks meist saab muuta maailma paremaks.
1. Olga, rääkige veidi endast ja sellest, kuidas algas teie tee loomade aitamise juurde?
Juba lapsepõlvest saati armastasin väga loomi. Mul oli neist alati kahju — eriti neist, kellel polnud kodu, hoolt ega soojust. Tollal ei saanud ma palju teha, aga juba siis tekkis minus vastutustunne. Aja jooksul sai see minu iseloomu lahutamatuks osaks. Nüüd, täiskasvanuna, püüan loomi aidata nii palju, kui suudan — osaledes vabatahtlikes tegevustes, toetades varjupaiku või lihtsalt toites hoovis kodutut kassi.
2. Miks on just kodutute loomade aitamine teie jaoks nii oluline?
Loomad ei saa ju ise abi paluda. Nad ei ütle meile sõnadega, et neil on valus või hirm. Kui me kõnnime mööda, jäävad nad murega üksi. Ma usun, et meie, inimestena, peame olema nende hääl ja kaitse. Mulle on väga südamelähedane see filosoofia — aidata neid, kes ei saa enda eest ise seista.
3. Teid tuntakse Narvas kui inimest, kes aktiivselt toetab Päite Loomaparki. Kuidas te seda teete ja kes teid inspireerib?
Need kampaaniad pole lihtsalt osa minu tööst, kuigi ma tõesti kasutan oma turundusoskusi, et probleemile tähelepanu tõmmata. Ennekõike osalen ma neis inimesena. Mind inspireerivad loomad ise. Nende silmad, täis lootust ja usaldust, ei jäta mind ükskõikseks. Samuti inspireerivad mind inimesed, kes iga päev, iga ilmaga, töötavad varjupaikades, toidavad, ravivad, hooldavad. See on tohutu töö ja ma püüan seda natuke kergendada.
Korraldame heategevuslikke laatasid, kogume toitu ja vajalikke esemeid, levitame infot sotsiaalmeedias. Sageli sünnivad ideed spontaanselt, vestlustes kolleegidega.
4. Üks ootamatumaid projekte, milles osalete, on konnade päästmine. Kuidas see idee sündis?
Kolm aastat tagasi kuulsin sellest projektist kolleegidelt Tartust. Esialgu tundus see mõte veidi kummaline, aga siis mõtlesin: ka nemad on ju elusolendid, kes tuhandete kaupa igal kevadel hukkuvad, lihtsalt rändeperioodil teed ületades. Otsustasime proovida, panime kokku väikese meeskonna, leppisime linnaga kokku hoiatusmärkide paigaldamises ja alustasime.
Sellest ajast peale käime igal kevadel Narva ja Narva-Jõesuu vahelisel teel just neil päevadel, kui toimub aktiivne ränne. Mõnikord on see nagu päästeoperatsioon — ämbrid, kindad, helkurvestid ja kümned konnad, keda tuleb teest üle aidata.
5. Kuidas te otsustate, kus abi on vaja?
Uurisime ise teed, sõitsime mööda, vaatasime ja jälgisime. On näha, kuhu koguneb eriti palju konni — soode ja veekogude lähedusse ja just seal keskendume oma tegevusele. Töötame õhtuti, pilvistel ja soojadel päevadel, siis toimubki massiline liikumine.
6. Milliste probleemidega te kokku puutute?
Kõige suurem probleem on inimeste nappus. Vabatahtlikke on alati vähe, aga see tegevus nõuab palju aega ja energiat. Lisaks ei mõista kõik, milleks seda vaja on. Mõnikord kogeme naeruvääristamist või ükskõiksust. Aga on ka neid, kes tunnevad huvi, astuvad ligi, küsivad, kuidas aidata. Järk-järgult kujuneb välja kogukond — küll veel väike, aga pühendunud.
7. Kas saate toetust linnalt või erinevatelt organisatsioonidelt?
Jah, linnateenused aitavad tõepoolest — nad paigaldavad ajutisi liiklusmärke, mis hoiatavad autojuhte. See on oluline ja aitab vähendada kiirust migratsioonipiirkondades. Samuti andis minu tööandja, Astri Grupp, meile eelmisel aastal vestid, kindad ja ämbrid. Aga paljut — näiteks võrgud, taskulambid ja muud pisiasjad — ostame ise või saame hoolivatelt inimestelt.
8. Mida tuleks teie arvates ühiskonnas muuta, et loomadel oleks parem elu?
Eelkõige suhtumist. Tuleb alustada iseendast. Tuleb õppida mitte mööda minema. Kui näed, et loomal on halb — aita. Kui ei saa ise aidata — helista varjupaika, räägi tuttavatele. Ja kõige olulisem — õpetada lastele juba varakult lugupidamist loomade vastu. Kui lastele selgitada, et iga olend on elus ja tundlik, kasvavad nendest hoolivad inimesed. Hoolivad inimesed muudavad maailma paremaks!
9. Mida annab see tegevus teile isiklikul, emotsionaalsel tasandil?
See on uskumatu tunne. Mõnikord toob üks päästetud loom rohkem rõõmu kui sada laiki sotsiaalmeedias. See on vaikne õnnetunne. Tead, et tegid midagi kasulikku, midagi tõelist. Mäletan iga päästetud elu. Mõnikord vaatad päästetud looma või konna silmadesse — ja saad aru: see oli seda väärt.
10. Mida sooviksite öelda neile, kes on seni olnud loomade abistamise suhtes ükskõiksed?
Lihtsalt proovige. Üks kord. Aidake — ja tunnete, kuidas see teid seestpoolt täidab. Me räägime sageli, et tahame muuta maailma paremaks. Aga maailm muutub väikestest asjadest — ühest veekausist, soojast tekist, väikesest konnast, kes aidati üle tee. Peamine ei ole tunnustus, vaid tulemus. Kui aitate kedagi, kes ei saa sõnades tänada — siis on see teie kõige siiram ja väärtuslikum tegu.
Olga Voronkova lugu pole lihtsalt jutustus heategudest. See on meeldetuletus meile kõigile: oluline on mitte mööda minna. Hea algab väikestest sammudest ja kasvab meis, kui me otsustame mitte olla ükskõiksed. Kui selliseid inimesi nagu Olga saab rohkem, muutub meie maailm tõepoolest paremaks.
