Asjade lõpuni kasutamise juhend linnainimesele
Autor: Pille Väljataga
Tiitel: Keskkonnasäästja
Kontakt: pillevaljataga@gmail.com
Kas me tõesti vajame kõike, mida ostame?
Tarbimisühiskonnas on lihtne langeda ületarbimise lõksu, kus asjade omamine muutub eesmärgiks omaette. Harjumuslik ületarbimine on valik, mis maksab meile kätte stressi, reostuse ja loodusvarade lõppemisega. Kuidas me saaks sellest lõksust välja astuda?
Oma keskkonnajälje ja ületarbimise vähendamise üks võimalusi on asjade võimalikult lõpuni kasutamine. Lõpuni kasutamine ei tähenda ainult raha ja ressursside kokkuhoidu, vaid ka võimalust kasutada loovust.
Mina alustasin oma teekonda juba ammu. Ühelt poolt sundis lapsepõlv nõukogudeaegsel Hiiumaal olema leidlik ja lahendusi leidma. Näiteks õmblesin endale vanast tekikotist seeliku ja kudusin ülesharutatud sallist uue mütsi. Teiselt poolt sundis leidlikkusele elu: pärast laste sündi oli selge, et kaheksast viieni töö- ja pereelu ühildamine ei ole võimalik. See õpetas, et olematut raha ei ole mõtet kulutada.
Minu eeliseks on see, et mul on ruumi jätta asju alles, sest „äkki teinekord läheb tarvis” ja oskan ka oma kätega midagi teha. Tänapäeval elab enamik inimesi aga linnades ning paljudes linnakorterites või linnalähedastes uusarendustes pole üldse panipaika või on see nii väike, et pole ruumi jalgrattalegi. Seetõttu pole lihtsalt võimalik midagi oma aega ootama panna.
Lisaks on linnainimesel vähem motivatsiooni midagi parandada või uuskasutada. Linnas on elutempo kiirem, poed lähemal, raha rohkem, reklaam tungib sisse uksest ja aknast ja ahvatlused on lihtsamad tekkima. Lisaks puudub ruum asjade hoiustamiseks.
Kas linnainimene saab üldse liigsele tarbimisele vastu seista ja asju lõpuni kasutada? Muidugi saab!
Siin on mõned minu õppetunnid, mis on rakendatavad ka linnaelus:
Enne poodi minekut küsi endalt, kas mul on seda asja kindlasti vaja? Kas mul ehk juba on kodus midagi sellist? Pidevalt mõeldakse välja uusi vidinaid, mis on hetkel moes, kuni tulevad uued moodsad vidinad, aga oma töö teevad ära tegelikult mõlemad.
Alati tasub küsida nõu, sest ise ei saagi kõike teada. Sotsiaalmeedias küsimine on tänapäeval nii lihtsaks tehtud ja seal keegi ikka aitab õige suuna kätte näidata.
Söö targalt
Kõige suurem ületarbimise koht on toit, aga just poodide läheduse tõttu on võimalik linnas toidukordi täpsemalt planeerida ja seega ületarbimist vältida. Kõik, mis tood, söö lõpuni. Eilsetest kartulitest saab täna teha vormirooga või kõvast leivast leivasuppi. Sügavkülm on palju abiks. Külmikus toidu hoiustamiseks saad ära kasutada toiduga koju tulnud purke või jäätisekarpe. Mina hoian kaanega plastämbrites oma kuivaineid, sest kord tõin koju lõuna-aidaleedikud (rohkem tuntud kui toidukoid) ja rohkem ei taha kogu oma kuivainevaru ära visata. Purgi või karbiga saab ka tööle lõuna kaasa võtta.
Pikenda oma elektroonika eluiga
Järgmine suur ahvatlus on elektroonika. Kasuta elektroonikat seni, kuni see töötab. Hoolda seadmeid regulaarselt. Hoia tarkvara ajakohasena. Kaitse kriimustuste eest. Vaata, kas saab akut või ekraani vahetada, nendega juhtuvad õnnetused kõige sagedamini. Kui seade töötab, aga ise seda ei taha, siis vaata, kas saad kellelegi (näiteks nooremale pereliikmele) selle edasi anda.
Pikenda oma riiete eluiga
Riideid on kodus tavaliselt üsna palju. Kas sul on üldse nii palju riideid tarvis? Müü või anneta üleliigsed. Jäta alles need, mida saab omavahel kombineerida ja mida on kerge parandada. Väikesed augud saab terveks nõeluda, nööbi uuesti ette õmmelda, katkised lukud vahetada ja koledad soonikud uutega asendada. Alati on võimalik lisada mingi vahva element! Taas, küsija suu pihta ei lööda. Äkki keegi saab aidata nööbi, niidi või ideega?
Aita kaasa materjaliringlusele
Jäätmetest saab teha midagi muud. Kui ruumi on vähe, sorteeri eraldi kasvõi ainult pakend ja paber. Müü üleliigsed, aga terved asjad, vii Uuskasutusse või anna noorematele sugulastele.
Tihti kuulen ka vastuväiteid. On lihtne öelda: “Ma ei saa midagi muuta”.
“Mul pole ruumi asjade hoiustamiseks.”
Hoiusta asju vertikaalselt (riiulid), kasuta maast laeni kappe, kastid saab panna ka voodi alla või hoiustada hooajalisi asju hoiuruumides.
„Ma ei saa asju parandada, mul pole selleks aega ega oskusi.”
Õpi lihtsamaid parandustöid (õmblemine, liimimine). Osale lühikursustel või vaata õpetusi internetist. Kasuta professionaalsete parandajate abi.
Tööriistade kasutamise võimalused on Eestis täiesti olemas, aga nõustun, et info leidmine ei ole kerge. Õmblusmasina kasutamist pakuvad tasuta mõned raamatukogud (Tallinnas näiteks Sõle raamatukogu). Tasulisi võimalusi on rohkem.
“Poes on kõik uus ja parem saadaval, miks ma peaks vanaga jändama?”
Uus ei ole alati parem. Kvaliteetne ja vastupidav vana asi võib olla parem kui odav ja kiiresti katki minev uus. Mõtle, kas sa tõesti vajad uusimat mudelit või saad olemasolevaga hakkama.
“Ma ei saa prügi sorteerida, kuna korteris pole selleks ruumi.”
Sorteeri ainult olulisemad materjalid (paber, plast, klaas). Kasuta väikeseid prügikaste, mida saab paigutada üksteise peale või riputada kapiukse külge.
“Asju parandada on liiga kallis, uus on odavam.”
Pikas perspektiivis on parandamine tihti odavam kui uue ostmine. Investeeri kvaliteetsetesse toodetesse, mis kestavad kauem ja mida saab parandada.
“Mul pole aega, et asju parandada või taaskasutada, ma olen liiga hõivatud.”
Väikesed parandused ja sorteerimine võtavad tegelikult vähe aega. Tee sellest harjumus. Eriti tark plaan on oskaja kaasamine.
“Ma ei saa midagi muuta, minu panus on nii väike.”
Iga väike tegu loeb. Kui kõik linnainimesed teeksid väikseid muudatusi, oleks mõju märkimisväärne.
Praegused tarbimisharjumused on paljuski kinni ühiskonna ootustes ja mugavuses. Hoolimata väljakutsetest on linnainimestel võimalik olla leidlik ja mõjukas. Piiratud ruum võib olla suurim motivaator tegemaks targemaid valikuid. Ületarbimise vältimine on ka vabastav, vähem asju tähendab vähem stressi. Võimalus vähem töötada ja tegelda endale hingelähedasemate asjadega.
