Andmed juhivad merd:sinimajanduse areng „net zero” suunas
Loo autor: Isabella Glušauskaite, merendusentusiast (teadlane, purjetaja ja sukelduja) ja sinisaadik
2020. aastal algas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) algatatud fookusdekaad ookeanile (edaspidi ÜRO Ookeanidekaad). Tänaseks on kätte jõudnud selle teekonna keskpaik, kuid merendussektor, teadusasutused ja riiklikud institutsioonid seisavad jätkuvalt silmitsi raskustega algselt seatud eesmärkide saavutamisel. Kuna muutused merenduses võtavad aega – ega asjata pole kaubalaeva Ever Given’i kinnijäämine Suezi kanalis tunda siiani ka rahvusvahelises majanduses – on hädavajalik liikuda edasi selge ja ühise sihi suunas.
Mitmed uuringud on näidanud, et merenduses on vaja ulatuslikke ja süsteemseid muutusi, et tagada kestlikkus nii sinimajanduses kui ka muudes merega seotud tegevustes. Kuigi seatud eesmärgid võivad tunduda kauged ja kättesaamatud, leidub juba praegu erinevaid lahendusi ja algatusi, mis aitavad samm-sammult soovitud suunas liikuda. Tõsi, see arvamuslugu võib mõjuda informatsioonirohkena, ent just teadmised loovad aluse teadlikele valikutele.
Arengud rahvusvahelisel merendusareenil: võitlus merenduse surmani
Aprillis toimus järjekordne Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni (IMO) kohtumine. – Seda nime, onpaljud ehk märganud Saaremaale või Hiiumaale sõitvate laevade külgedel koos pika numbrirea ja lühendiga. IMO on üleilmne foorum, kus riikide esindajad ja rahvusvahelised organisatsioonid teevad otsuseid muu hulgas selle kohta, millised protseduurid peaksid laevadel hädaolukordades kehtima.
Viimane kohtumine keskendus keskkonnateemadele, kuna nii Euroopas kui ka globaalselt liigutakse „net zero“ ehk kasvuhoonegaaside netoheite nullini viimise suunas. Merenduses võib selle saavutamine võtta paraku veel aastakümneid. Paljud laevade ümberehitamise keskused ja laevaehitustöökojad on juba graafikust maas ning reaalseid tulemusi näeme arvatavasti pärast 2050. aastat.
Aprilli kohtumise järel on merendussektoris siiski säilinud ranged nõuded kohanemiseks „net zero“ eesmärkidega. Teatud piirkondades on need nõuded muutunud isegi rangemaks. Kohati tundub autorile, et merendus on justkui hääbumas ja kõik osalised on asunud kaitsma oma positsioone viimse võimaluseni – kas surmani või pigem pankrotini. Seetõttu vajaksid uuemad ringmajanduse ja rohemajanduse mudelid kiirkorras rakendamist, kuid need pole merenduse kontekstis veel piisavalt selged ega toimivad. Kas sinine maailmaookean suudab selles muutuste tormis püsima jääda?
Sinimajanduse potentsiaal ja Eesti positsioon
Sinimajandusel – majandustegevusel, mis sõltub ookeanidest ja meredest, kuid püüab samal ajal neid ka säilitada, sarnaselt ring- ja rohemajandusele – on tohutu potentsiaal, eriti riikides nagu Eesti, kus merega kokkupuude on ajalooliselt ja geograafiliselt igapäevane.
Paraku on Eesti täna pigem mereäärne kui tõeline mereriik. Merekultuuripärand on nihkunud erialakoolidest muuseumitesse ning üksikutesse kogukondadesse, kes tegelevad näiteks purjetamise või merehariduse arendamisega. Samal ajal on ülikoolides vähenenud mereteadlaste ja -spetsialistide arv ning põhikoolides kõnelevad lapsed pigem inseneeriast ja programmeerimisest kui merendusest.
Ekspertide – olgu nad tüürimehed, mehaanikud või maismaal tegutsevad spetsialistid – puudus on muutunud rahvusvaheliseks probleemiks. Eestis on merendusliku pädevuse hääbumine pikaajaliste protsesside tagajärg, mida pole võimalik üleöö muuta. Pidevad muutused rahvusvahelisel areenil ja sinimajanduses võivad isegi Eesti arengust kõrvale jätta. Kuid samas on olemas uusi võimalusi ja koostöövorme, mille abil saab Eesti end taas ree peale aidata. Meil on olemas nii teadmised kui ka ligipääs rahvusvahelistele võrgustikele, neid tuleb vaid sihipäraselt rakendada.
Tehisintellekt, autonoomsed laevad ja andmete puudus
Rahvusvahelisel tasandil räägitakse üha enam autonoomsetest laevadest ja digitaalsest navigatsioonist, kuid seda võime hetkel ainult unes näha. Kuigi tehnoloogia on võimeline palju enamaks, kinnitavad ka IMO’s esitletud pilootprojektid: puudu on usaldusväärsetest andmetest, millega tehisintellekti saaks treenida, et see suudaks merel adekvaatseid otsuseid vastu võtta.
Kvaliteetsete ja süstemaatiliste andmeteta kobame pimeduses, isegi parimate strateegiate, dokumentide, seaduste jms korral. Küsimus ei ole enam lihtsalt andmete kogumises, vaid selles, kuidas seda teha arukalt, järjepidevalt ja pikaajalise mõjuga. Teame, et andmed muutuvad informatsiooniks ju pärast töötlust ja analüüsi. Targalt kogutud ja jagatud andmed on sinimajanduse selgroog.
Sukeldumine „Maatriksisse”: 0-id ja 1-d on tulevik
Viimastel aastatel on merekeskkonna andmete kogumise ja töötlemise loogika oluliselt muutunud. Keskmes pole enam iga üksik andmepunkt, vaid andmekvaliteet, -maht ja -analüüs. Varasemad mudelid ja teooriad ei suuda enam adekvaatselt peegeldada muutuvat kliimat ja ookeanitingimusi ning teha piisavalt kvaliteetseid ennustusi muutustele ja erinevatele protsessidele.
Kliimamuutused on muutnud mereilma prognoosimise keeruliseks ning vanad andmestikud ei pruugi enam kehtida. Vajame uusi ja reaalajas kogutud andmeid, mis võimaldaksid teadlastel paremini mõista ookeanis toimuvaid protsesse ning valmistuda ootamatuteks muutusteks. Enam ei suuda teadlasedki üksipäini merd kammida ja järjepidevalt andmeid koguda, kui on vaja oma projekte ja teadustöid kaitsa rahvusvaheliste komiteede ees ning samal ajal andmed tähelepanuta jätta.
Iroonilisel kombel teab inimkond rohkem Marsist kui ookeanide põhjast. Kas oleme tõesti valmis investeerima elu otsingutesse teistel planeetidel, samal ajal kui meie enda planeet ja selle mereökosüsteemid jäävad tähelepanuta?
Teadlikud andmekogujad: uus roll erasektorile
Tänapäeval pole teadusandmete kogumine enam ainult teaduslaevade pärusmaa. Kaubalaevad, kalalaevastikud, autonoomsed sensorid ja isegi harrastusmeresõitjad võivad täita olulist rolli andmete kogumisel. Kui need ressursid integreerida ühtsesse süsteemi, saame toetuda mitte ainult headele kavatsustele, vaid ka faktilisele teadmisele.
Uued ettevõtted on hakanud kasutama olemasolevaid andmebaase majanduslike võimaluste hindamiseks. Samal ajal on ettevõtteid, nagu HubOcean ja Fugro, kes tegutsevad laiemat ühiskondlikku mõju silmas pidades. Näiteks on Fugro eestvedamisel loodud ÜRO Ookeanidekaadi raames Ocean Decade Corporate Data Group, mis kutsub suurettevõtteid liituma andmekogumise initsiatiividega.
Lisaks on abiks ka väiksemad, kuid sisukad algatused, näiteks World Ocean Council’i juhitud Smart Ocean – Smart Industries (SO-SI) programm, mis alates 2011. aastast arendab koostööd merendussektori ja teadlaste vahel. Hiljuti on lisandunud ka Possibility Ocean, mille eesmärk on luua uusi võimalusi teadmiste jagamiseks ja koostööks startup-ide ning teadlaste vahel.
Arengud merendussektoris: targad otsused viivad tulemusteni
Meretööstuse ettevõtted – alates laevandus- ja kaevandussektorist kuni kruiisi- ja kalandusettevõteteni – on võimelised vabatahtlikult panustama merekeskkonna andmekogumisse. Paljud kommertsalused läbivad igapäevaselt piirkondi, kuhu teaduslaevad kunagi ei jõua. Kui need varustada sobivate sensoritega ja jagada kogutud andmeid teadlastele või avalikesse süsteemidesse nagu Seabed2030 või OceanOps, oleks võimalik hüppeliselt suurendada meie teadmisi ookeanide kohta – ja seda kõike olemasolevat infrastruktuuri kasutades.
Selline era- ja teadussektori koostöö avab uusi võimalusi: teadlased saavad kvaliteetsemaid andmeid, ettevõtted tugevdavad oma kestlikkuse profiili (ja kindlustavad paremad andmed investoritele ja kindlustajatele) ja poliitikakujundajad saavad teha otsuseid, mis peegeldavad tegelikku olukorda merel. Koostöö toimimiseks on vaja usaldust, läbipaistvust ja tugevat rahvusvahelist koostööd.
ÜRO Ookeanidekaadi keskpaik on toonud selgelt esile vajaduse kiirendada tegevusi nii rahvusvahelisel kui ka riiklikul tasandil. Merenduse ja sinimajanduse areng sõltub usaldusväärsest teabest, uuenduslikust koostööst ning võimest reageerida muutuvatele oludele. Eesti jaoks tähendab see vajadust taasluua mereriigiidentiteet, tugevdada teadus- ja tehnoloogiaalast suutlikkust ning kaasata senisest tõhusamalt erasektorit ja kodanikualgatusi. Kõige selle keskmes on andmed – nendeta pole võimalik teha teadlikke, kestlikke ega tulevikku suunatud otsuseid. Aeg on lõpetada üksteisest sõltumatute jõupingutuste ajastu ja astuda julgelt andmepõhise ja koostööl põhineva sinise tuleviku suunas.
Küsimuste korral võta minuga ühendust:isabellaglus@gmail.com
