„Vana rõivas ei ole prügi“ kuidas Disainihoov OÜ/ Kristel Pachel õmbleb rõivastesse uue mõtte

Intervjuu Kristel Pacheliga, Disainihoov OÜ asutajaga

Intervjueeris: Marjet Samlar

1. Kuidas tuli mõte hakata riideid ümber disainima? Kuidas sattusid sellesse valdkonda?

2012. aastal külastasin Hiina tööstuslinna Shanghaid ja mu silme ees avanes pilt, mis muutis mu elu. Linn oli kaetud pideva suduga, taevas hall ja päike varjus. Inimesed kandsid maske, et kaitsta end saastunud õhu eest. Jõed, mis pidanuks olema elu kandjad, olid muutunud värvilisteks ja läppunud kemikaalikanaliteks. Tekstiilitööstuse keskkonnajälg oli seal nähtav, tuntav ja šokeeriv.

Kodumaale naasnuna, olles juba kahe väikese lapse ema, märkasin midagi, mis oli varem nähtamatuks jäänud – kui palju täiesti korralikke lasteriideid jäi kasutamata. Väikese plekiga või pisikese auguga rõivast ei soovitud enam ei annetada ega edasi anda. Need liikusid otse jäätmejaama ja sealt edasi põletusse. Mitte keegi ei pakkunud lasteriiete parandusteenust, sest see oli „liialt tülikas“. Mõistsin, et kui keegi teine ei tee, pean seda ise õppima. Ostsin oma esimese õmblusmasina 2014. aastal ning asusin katsetama.

2019. aastal andis elu mulle uue tõuke – osalesin Raplas tekstiilitootjate ühisprojektis, mille põhiteemaks oli tootmisjääkide väärindamine. Meie meeskond teenis välja auhinna: mitmekuise mentorlusprojekti Reet Ausi juhendamisel. See kogemus andis mulle kindlustunde, oskused ja võrgustiku, mis panid aluse ettevõtlusele ringdisaini vallas.

2. Millised on kõige olulisemad oskused ja teadmised selles valdkonnas ja kas tuli endal ka midagi juurde õppida?

See on ala, kus kohtuvad peen käsitööoskus ja lai maailmatunnetus. Materjalitundmine, parandustehnikad, disainiprintsiibid, loovus, empaatia ja probleemide lahendamise oskus on kõik võrdselt tähtsad. Ümberdisain ei ole korduv muster nagu liinitootmises – iga ese on omaette universum, millel on oma lugu, tekstuur, haav ja potentsiaal.

Kui mind 2020. aastal koondati – kõigest paar nädalat pärast emapuhkuselt naasmist, olin eksistentsiaalse valiku ees. Võtsin seda kui võimalust, mitte kui tagasilööki. Liitusin töötukassa õppepraktikaga, kus mind juhendas Baltika disainer. See oli minu elukool -praktiline, intensiivne ja rikastav.
Eelnevad kogemused juhtimisassistendina ja finantsvaldkonnas aitasid kaasa, et minu ettevõtmine oleks mitte ainult loominguline, vaid ka jätkusuutlik. Omandasin akadeemilisi teadmisi TalTechis ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias: väärtustav disain, elutsükli hindamine, läbipaistvus tarneahelas – need ei ole enam kõrvalteemad, vaid disaini tuum.

Haridus ei piirdu aga ainult iseõppimisega. Olen sügavalt pühendunud teadlikkuse kasvatamisele: korraldan töötubasid, loovuslaagreid, kaasates nii lapsi kui ka täiskasvanuid. Kui laps õmbleb ise padja oma isa vanast särgist, sünnib midagi enamat kui lihtsalt kodukaunistus – sünnib uus arusaam väärtusest.

3. Kuidas kirjeldaksid oma ettevõtte peamist eesmärki ja missiooni ümberdisaini valdkonnas? Millega täpselt ettevõte tegeleb?

Meie ettevõtte süda tuksub soovist vähendada tekstiilijäätmeid ja pikendada rõivaste eluiga nii, et iga töö oleks dialoog – inimese, materjali ja looduse vahel. Me ei tee varusid lattu, vaid kuulame, loome ja reageerime. Iga ese sünnib koostöös kandjaga, võttes arvesse nii selle minevikku kui ka tuleviku potentsiaali.
Meie töö ei ole pelgalt parandamine, vaid taastamine. Me ei lisa ainult uusi õmblusi, vaid anname ka uue tähenduse. Minu jaoks on rõivas mälestuste ja identiteedi kandja. Selle säilitamine on kultuuriline tegu.

4. Kuidas näed ümberdisaini valdkonna arengut Eestis üldisemalt? Millised on peamised trendid?

Ümberdisaini nähtavus kasvab. Noored otsivad isiklikku väljendusviisi, teadlik tarbimine tõuseb. Õpitoad koolides, kogukondlikud algatused, kohalike disainerite esiletõus – need on kõik sammud õiges suunas. Üha enam inimesi soovib teada: kust mu rõivas tuleb? Kes selle tegi? Millest see on tehtud?
Läbipaistvus ei ole trend, vaid uus normaalsus. See on uue põlvkonna esteetika – aus, aeglane ja tähenduslik.

5. Kas Eestis on ka teisi ettevõtteid, kes sellega tegelevad? Mis on sinu firma tugevused või mis sind teistest eristab ?

On Paranduskelder Tartus, Tallinna ringmajanduskeskused, Uuskasutuskeskuse parandustoad ja mitmed väikeõmblustöökojad. Minu erisus on isiklikkus. Me ei tee lihtsalt tööd, vaid loome suhte – kliendi, materjali ja looga ja kaasame kliendi disainiprotsessi. Iga ese on kordumatu, sündinud austusest ja koostööst.

6. Oled alles suhteliselt lühikest aega selles valdkonnas tegutsenud. Mis on olnud suurim väljakutse ja kuidas sellega toime tulid?

Suurim väljakutse pole olnud tehniline, vaid kultuuriline. Kuidas veenda inimesi, et vana ei ole katkine, vaid et selles on potentsiaali? Et rõiva elu ei lõpe plekiga? Inimesed on harjunud uuega, „täiuslikuga“. Aga kes ütles, et täiuslikkus peitub steriilsuses?
Ma usun kogemusse. Meie töötoad, kus inimesed saavad ise teha, kogeda, eksida ja õnnestuda: need muudavad maailmavaadet. Seal sünnib ümberkujundatud ese, aga ka ümbermõtestatud mõttemuster.

7. Mis on olnud suurim õnnestumine või mis pani südame kiiremini põksuma?

See hetk, kui klient näeb oma vana eset uues valguses ja silmad lähevad niiskeks. Kord tõi naine mulle kaks numbrit väikseks jäänud pruutkleidi. Ilmauut kangast lisamata lõin sellest täiesti uue, sobiva, kantava ja tähendusrikka kleidi. Teised õmblejad olid tööst keeldunud.
See ongi rõiva jõud – see ei kata ainult keha, vaid mäletab, hoiab ja väljendab.

8. Saan aru, et täna oled spetsialiseerunud riiete ümberdisainimisele. Kas on mõtteid tulevikus spetsialiseeruda ka näiteks mööbli restaureerimisele või millelegi muule?

Absoluutselt. Kodu on emotsionaalne ruum. Miks ei võiks ka padjal või kardinatel olla lugu? Olen juba katsetanud sisustustekstiilide ümberdisainimist, see on loomulik laienemine. Kodu väärib samasugust tähelepanu, armastust ja loovust nagu meie garderoob.
Tulevikus näen kodusid, kus iga ese räägib – mitte ainult trendidest, vaid hoolimisest.

9. Kuidas näed ümberdisaini rolli ringmajanduses ja jätkusuutlikus tulevikus?

Ümberdisain on ringmajanduse süda. See on praktiline tegu, mis vastandub raiskamisele. See õpetab väärtustamist, pikendab elu, hoiab ressursse. Aga veelgi enam – see on hariduslik tegu.
Kui inimene ise muudab midagi vanas esemes, siis ei vaata ta ka uut enam samamoodi. Ta mõistab, et ilu võib tekkida katkise kõrvale, mitte selle asemele.

10. Mida soovitad inimesele, kes on huvitatud ümberdisainimisest?

Alusta. Vali üks ese. Paranda. Küsi nõu. Tunneta kangast. Ära pelga eksida – iga nõelapiste õpetab midagi. Liitu kogukonnaga, tule töötuppa. Ja mis kõige olulisem – usalda oma loovust. See ei pea olema täiuslik, vaid aus.

11. Kas tahaksid veel midagi jagada, mida ma ei osanud küsida?
Iga parandatud ese on väike revolutsioon. See on vaikne, aga püsiv tegu uut ja kiiret väärtustava maailmavaate vastu. See on vaikne, ent mõjuv viis öelda: ma hoolin. Ja vahel piisabki vaid ühest pistest