Uppumine asjadesse – kes viskab päästerõnga?
Autor: Karin Tõnts
Tiitel: Tartu Ülikooli kogukondade arendamise ja sotsiaalse heaolu magistrant
Kontakt: karintonts@gmail.com; mob. 56643777
Me elame maailmas, kus asju on liiga palju – rohkem, kui meil tegelikult vaja. Nende tootmine kulutab loodusressursse ja inimenergiat, nende hävitamine aga põhjustab veelgi enam kahju. Selleks, et toetada elu, mitte süsteemi, mis seda kulutab, peame kasutama seda, mis juba olemas.
Uuskasutus ja taaskasutus
Uuskasutus pole enam pelgalt keskkonnateema. Sageli aetakse segamini mõisted „taaskasutus“ ja „uuskasutus“. Taaskasutus viitab materjali ümbertöötlemisele – näiteks riiete purustamisele ja uue kanga tootmisele või plastpudelitest uute toodete loomisele. Uuskasutus seevastu tähendab esemete korduvkasutust nende algsel kujul: rõiva edasi kandmist, mööblile uue kodu või raamatule uue lugeja leidmist. Uuskasutus hoiab alles eseme kuju ja loo, pikendades selle eluiga ja vähendades vajadust uue tootmise järele. See ei tähenda ainult rõivaid, vaid ka mööblit, kodutehnikat, raamatuid, mänguasju, ehitusmaterjale ning isegi teadmisi, ideid ja oskusi, mida saame jagada ja edasi anda.
Uuskasutus on muutumas meie elukultuuri lahutamatuks osaks ja puudutab kõiki: eraisikuid, ettevõtteid, kogukondi ja poliitikuid. Me ei saa enam lubada raiskamist – ei asjades, ideedes ega väärtustes.
Uuskasutus kui eluviis
Ka mina olen selle muutuse sees. Ühel hetkel avastasin end mõttelt, mis mind ehmatas: ma ei taha luua midagi uut – maalida või sokkigi kududa, mitte midagi juurde toota. Mitte et ma ei väärtustaks loovust – vastupidi. Meil lihtsalt on kõike liiga palju! Me ei vaja uut, vaid vajame oskust ja valmisolekut näha väärtust selles, mis juba on.
Olen suure pere ema ning minu jaoks ei ole uuskasutus kunagi olnud lihtsalt võimalus, vaid eluviis. Viimased 15 aastat olen teadlikult esemeid ringlusse suunanud, otsinud asjadele uut elu ja väärtustanud seda, mis juba olemas. See ei ole alati olnud lihtne, kuid see-eest tähenduslik. Soov osaleda muutustes ja edendada kestlikku eluviisi on toonud mind naisettevõtjate rohesaadikute programmi, mis on kui kirss tordil minu õpingute kõrval Tartu Ülikoolis, kus süvenen kogukondade arendamisse ja sotsiaalsesse heaolusse. See programm toetab minu soovi mõista ja kujundada jätkusuutlikke muutusi mitte ainult teoorias, vaid ka praktiliselt. Naisena tunnen vastutust hoida seda nähtamatut niiti, mis seob asjade väärtuse elu väärtusega – kandes edasi kultuuri, kus vähem tähendab rohkem ja olemasoleva hoidmine on uus loovus.
Tõde tekstiilijäätmetest
Alates 1. jaanuarist 2025 on Eestis kõigil kohalikel omavalitsustel kohustus tagada tekstiilijäätmete liigiti kogumine – riideid, jalanõusid ja kodutekstiile ei tohi enam panna tavalisse prügikasti. Need tuleb suunata spetsiaalsetesse kogumispunktidesse või jäätmejaamadesse (Kliimaministeerium, 2024). Samal ajal viskavad Eesti inimesed igal aastal ära keskmiselt 17 kg rõivaid inimese kohta, millest 14 kg jõuab otse prügilasse, kuigi suur osa sellest oleks sobilik uuskasutuseks või annetamiseks (Postimees, 2022). Moetööstus paiskab õhku ligikaudu 10% maailma iga-aastastest kasvuhoonegaasidest – rohkem kui rahvusvaheline lennundus ja merendus kokku. Ühe puuvillase T-särgi tootmiseks kulub keskmiselt 2700 liitrit vett ning kiirmood kasutab suures mahus naftapõhiseid sünteetilisi kiude. Iga uus ese on keskkonnale koormav – ja iga ese, mille eluiga pikendatakse, on meie ühine võit.
Lahendused
Selle olukorra muutmiseks on vaja süsteemset ja ühiskondlikku lähenemist. Ühelt poolt tähendab see lihtsaid ja kättesaadavaid võimalusi inimestele, kes soovivad anda asju edasi või soetada neid uuskasutusest. Teisalt nõuab see tuge ja tunnustust ettevõtetele, kes pakuvad ringmajandusel põhinevaid lahendusi. Näiteks võiks riik kaaluda maksusoodustusi ettevõtetele, kes koguvad vähekasutatud tooteid ja suunavad need uuesti ringlusse, või toetusi sotsiaalsetele ettevõtetele, kes loovad töökohti uuskasutuse kaudu. Samuti võiks julgustada innovatiivseid ärimudeleid, mis võimaldavad toodetel kergesti vahetuda, paranduda või rännata inimeselt inimesele.
Õnneks on Eestis juba häid näiteid. Telia on loonud süsteemi vanade telefonide ja digiseadmete tagastamiseks ning pakub vastutasuks soodustusi uute seadmete soetamisel. Apple’i ametlik partner UPGREAT võimaldab seadmete tagasiostu ning annab neile uue elu. H&M kogub oma poodides vanu rõivaid ja pakub annetajatele allahindluskupongi. Uuskasutuskeskus ja mitmed second-hand platvormid nagu Yaga on samuti loonud keskkonna, kus korduskasutus on lihtne ja väärikas. Need ettevõtted näitavad, et uuskasutus saab olla osa kaasaegsest ärimudelist – läbimõeldult, esteetiliselt ja väärtuspõhiselt. Tänuväärse panuse annavad ka kõik Eesti ringluspoed ja kirbuturud – need kohad, kus asjad leiavad uue omaniku ja kogukonnad jagavad väärtusi, mitte ainult kaupa – läbimõeldult, esteetiliselt ja väärtuspõhiselt.
Uuskasutuskeskus on viimastel aastatel astunud olulisi samme, et muuta uuskasutust nähtavaks ja väärtuslikuks. Nende uued kauplused kaubanduskeskustes – nagu Rocca al Mare või Tartu Tasku UK – meenutavad rohkem butiike kui traditsioonilisi uuskasutuspoode, kus suur kodukaupade ja moekaupade valik toob uuskasutuse trendi senisest laiema elanikkonnani (Postimees, 2024). Läbimõeldud väljapanekud ja kvaliteetsed esemed loovad tunde, et uuskasutus ei ole mitte alternatiiv, vaid eelistus.
Uuskasutuse ja ringmajanduse käsitlused on Eestis laiemaltki esile kerkinud. Allan Niidu on rõhutanud, et ringmajandus vajab stabiilset poliitilist raamistikku ja sisulist elluviimist (ERR, 2023). Margit Mutso on juhtinud tähelepanu sellele, et ehitusmaterjalide uuskasutus on Eestis endiselt marginaalne (ERR, 2022). Samal ajal näitavad uuringud, et noorte teadlikkus uuskasutuse olulisusest on kõrge ning nad tajuvad sorteerimist ja korduskasutust loomuliku osana kestlikust eluviisist (Kuusakoski, 2022). Uuskasutuskeskuse juht Katriin Jüriska kinnitas, et nad ootavad kogukonna ettepanekuid ja kogemusi – kuidas muuta uuskasutus veelgi ligipääsetavamaks, väärikamaks ja väärtuspõhisemaks.
Sellepärast kutsun ka sind, lugeja, kaasa mõtlema ja rääkima. Milline võiks olla järgmine samm, et uuskasutus oleks Eestis tõeliselt loomulik osa meie igapäevast? Kirjuta mulle või otse Uuskasutuskeskusele. Sinu hääl loeb.
Olgu lisatud, et ma ei ole Uuskasutuskeskusega ametlikult seotud ega esinda nende huve. Olen lihtsalt üks nende kasutajatest, kes on aastaid saanud anda ja leida väärtust läbi uuskasutuse – ning soovib näha, et see muutuks veelgi kättesaadavamaks ja tähenduslikumaks.
Foto: https://negavatt.ee/mini
Viited:
- (2024). Tekstiilijäätmete liigiti kogumine. https://kliimaministeerium.ee/elukeskkond-ringmajandus/tekstiil
- (2022). Eesti inimesed viskavad aastas 14 kg riideid otse prügikasti. https://roheline.postimees.ee/7652690
- (2024). Uuskasutuskeskus avas Rocca al Mare keskuses uue poe. https://majandus.postimees.ee/8000164/uuskasutuskeskus-avas-rocca-al-mare-keskuses-uue-poe
- (2023). Allan Niidu: Ringmajandus vajab stabiilset poliitilist raamistikku. https://www.err.ee/1609571065
- (2022). Margit Mutso: Materjalide taaskasutus Eestis on marginaalne. https://kultuur.err.ee/1609257834
- (2022). Eesti noored teavad, et taaskasutus on IN ja prügisorteerimine vajalik. https://www.kuusakoski.com/et/estonia/uudised/2022/Eesti-noored-teavad-et-taaskasutus-on-IN-ja-prugisorteerimine-vajalik
