Kestlik väikeettevõtlus vajab teadlikku tuge, mitte üleolekut

Loo autor: Annely Aer

Eestis on üle 90% ettevõtetest mikro- ja väikeettevõtted. Need on inimesed, kes ei tööta lihtsalt palga eest, vaid loovad endale ja teistele töökohti, otsivad lahendusi, võtavad riske ja tihti toimetavad mitmes rollis korraga – turundaja, raamatupidaja, tootja, autojuht. 

Paraku leidub meil ka suhtumist, kus ettevõtjaid nähakse kui „nupukesi“, kes peaksid kogu aeg rohkem panustama ja vähem küsima. See suhtumine ei aita kedagi edasi. 

Kui soovime, et Eesti majandus oleks vastupidav ja piirkonnad elujõulised, peame väikeettevõtlust väärtustama rohkem kui seni – mitte pelgalt sõnades, vaid süsteemsete sammudega.

Eesti väikeettevõtja ei käi, käsi pikalt ees, küsimas maksusoodustusi või toetusi – ta teab, et ettevõtlus peab toimima ausa konkurentsi tingimustes. Kui ettevõte suudab tegutseda vaid toetuste najal, tuleb kriitiliselt hinnata selle ärimudeli elujõulisust. Samas ei saa me eirata tõsiasja, et Eesti ettevõtjad tegutsevad Euroopa Liidu ühisturul, kus reeglid ei ole igal pool ühesugused. Kui meie lähinaabrites kehtivad teistsugused maksusüsteemid või toetusmeetmed, siis ei saa ka Eesti väikeettevõtjad jääda konkureerima ebavõrdses olukorras. 

Mida vajab väikeettevõtja, et kestlikult areneda?

Väikeettevõtte edu ei sõltu ainult äriplaanist või tahtmisest. Suurt rolli mängib toetav keskkond, kus on võimalik teha koostööd, saada teavet ja ligipääsu rahastusele ning kus ettevõtlust ei lämmata liigse bürokraatiaga.

1. Koostöö kogukonnas loob jõudu juurde.
   Mitmes Eesti piirkonnas, näiteks Kagu-Eestis, Läänemaal ja ka Harjumaal, on ettevõtjad loonud ühiseid turundusvõrgustikke, et üksteise tegemisi nähtavamaks teha. Samasuguseid koostöömudelied võiks olla rohkem – olgu selleks ettevõtjate klubid, tootearenduse seminarid või ühishanked kohaliku omavalitsuse tasandil. Ühiselt tegutsedes suureneb tõenäosus, et ettevõtjate häält kuulatakse ja nende ettepanekutega arvestatakse.  
2. Teadlik ligipääs rahastusele.
   Paljud alustavad või väikesed ettevõtted ei tea, millised toetusvõimalused neile tegelikult on kättesaadavad. Oleks suur samm edasi, kui Eesti riik looks ühe lihtsa, pidevalt uuendatava andmebaasi, kus ettevõtja saaks vastavalt tegevusvaldkonnale ja arenguetapile leida sobiva rahastuse või nõustamisteenuse. Praegu tuleb info otsida eri kanalitest, mis on aeganõudev, väsitav ja tegaleikult ka kiiresti muutuv.
3. Käegakatsutavad tööriistad kestlikuks arenguks.
   Väikeettevõtjal on keeruline hinnata oma tegevuse keskkonnamõju või võrrelda end teistega sektoris. „Jätkusuutlikkuse kalkulaator“ oleks praktiline abivahend, mis võimaldaks ettevõttel mõista, kuhu ta arengus liigub ning kus on võimalik väikeste sammudega suuri muutusi teha. Midagi sellist, nagu Rohetiigril on eraisikutele mõledud test, elustiili mõju keskkonnale. 
4. Kergemad starditingimused ja vähem bürokraatiat.
   Tööjõukulud ja maksukoormus on paljudele väikeettevõtetele suur takistus, eriti alustamisel. Aeg-ajalt võiks kaaluda sihitud maksusoodustusi neile, kes loovad töökohti või tegutsevad piirkondades, kus töövõimalusi napib. Samuti tasuks kriitiliselt üle vaadata aruandluse maht. Ettevõtja peab täna täitma hulgaliselt küsimustikke ja dokumente eri ametkondade jaoks, tihti sisestades korduvalt samu andmeid, mis riigil on juba olemas. Kuigi Eesti on paljude teiste riikidega võrreldes eesrindlik e-riik, ei tohiks unustada, et see, et andmeid saab mugavalt esitada, ei tähenda veel, et neid peab igal sammul uuesti küsima.
5. Koostöö teaduse ja praktikaga vajab süsteemset silda 

Eestis on häid näiteid, kus rakenduskõrgkoolid ja ülikoolid on aidanud väikeettevõtteid tootearenduses – olgu selleks Tartu Ülikooli koostöö väikepruulikodadega uute retseptide loomisel või Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengite disainitud pakendid kohalikele tootjatele. Need on väärt algatused, kuid täna pigem erandid, kui süsteemne praktika.

Tegelikult sünnib ülikoolides igal aastal sadu teadustöid ja arendusi, milles on suur keskkonnasõbraliku innovatsiooni potentsiaal. Paraku jäävad need tihti „sahtlisse“ – need ei jõua ettevõtjateni, kes võiksid neid reaalses elus rakendada. Küsimus ei ole ainult puudulikus info liikumises, vaid ka vastutuses: kelle roll on aidata need ideed teadusruumist majandusellu?

Meil oleks vaja luua süsteemne koostöömudel, mis ühendab teadlased ja väikeettevõtjad praktiliste vajaduste ja võimaluste kaudu. Näiteks võiks igas maakonnas olla vähemalt üks teaduspartnerlusprogrammi kontaktpunkt, mis aitab ettevõtjal leida sobiva teadusasutuse ja vastupidi – teadlasel jõuda ettevõtteni, kes on valmis ideega edasi töötama. Samuti võiks riik toetada teaduspõhise tootearenduse piloteerimist just väikestes ja keskkonnateadlikes ettevõtetes.

Hanked kui võimalus – raha ei pea alati juurde andma

Sageli arvatakse, et ettevõtlust saab toetada ainult toetusrahaga. Tegelikult on ka riigi ja omavalitsuste igapäevased ostud tugev hoob. Kui kooli toidupaketi või valla esinduskingituse tellimisel eelistataks kohalikku tootjat, jääks raha piirkonda, toetaks töökohti ja looks kindlustunnet.

Mõnes Eesti vallas on see juba praktikas – näiteks tellitakse lasteaedadele kohalikku õunamahla või kingitakse külalistele käsitööna valminud tooteid. Miks ei võiks selline lähenemine olla norm, mitte erand?

Kokkuvõtteks: koostöös tekib jõud

Kui tahame, et Eesti väikeettevõtlus oleks konkurentsivõimeline ja kestlik, aga mitte väike ja vaene, peame liikuma kooskõlas. Ettevõtjad ei vaja üleolekut ega haletsust – nad vajavad selget ja stabiilset keskkonda, kus on võimalik kasvada. Riik ja kogukonnad saavad pakkuda tuge ja koostööplatvorme. Ettevõtjad ise peavad julgema teha koostööd ja oma lugu rääkida.

Hoolides kohalikust ja loodusest, loome koos tugevama tuleviku. Mitte keegi ei tee seda üksi.

Tule kuula meid ja meie tegevusettepanekuid Arvamusfestivalil, Paides vallimäel Ettevõtluskindlus laval, laupäeval 09. augustil algusega 14:30. EENA koos heade partneritega esitab Teile sotsiodraama sugemetega arutelu „Miks Eesti väikeettevõtlus on nii väike ja vaene.”